Mõni päev tagasi ründas minu korterit õudne ja vihane kotkas, kellel siiski jätkus julgust läheneda ainult rõdu piirdeni. Seal ta vaatas korterisse ja valmistus juba läbi akna tungima ja mu ema ründama, kui ma järsku teda märkasin ja julgelt ning kartmatult aknalauale tormasin. Meie vihased pilgud täitsid seejärel kogu ümbruse nii, et isa (kes ennast teki alla peitis) küsis nutuse häälega, et miks nii pimedaks on läinud. Ma tegin oma kõige kurjemaid ja vihasemaid möirgeid ja näitasin oma kauneid kuid surmavaid küüniseid ja peale pikka pilkude võitlust olin ma juba valmis akna purustama ning teda ründama.
Siiski sellel korral jõudis hirmsale kotkale kohale, et sellest võitlusest ta elusalt ei pääseks ning ta lendas minema. Hullem oli aga olukord mu vanematega, sest nad olid selgelt šhokkis, sest nad kordasid justkui endale kinnituseks, et tegemist oli kõigest kajakaga. Ma ei hakanud nendega vaidlema vaid jätsin nad ennast koguma ja läksin kööki veekaussi lohistama ja seejärel magama. Minu päevatöö oli taas tehtud ning mu vanemate elud päästetud. Loomulikult ei saa ma iial selle eest ärateenitud tunnustust, aga inimesed ongi rumalad ja nõrgad.
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.