Jõhker piinamine ilusal suvepäeval

Tänane päev algas paljutõotavalt. Hommikul läks issi tööle ja selle üle oli minul ainult hea meel - sain emme juurde voodisse magama pugeda ning ei pidanud issi hingematvat haisu taluma. Siis pikutasin kirjutuslaual päikeselaigus ja praadisin oma kaunist keha pruunimaks ning hiljem ajasin   kärbest  taga nagu graatsiline jaaguar gaselli (ja sain loomulikult kätte!). Aga te ei kujuta ette, mis õuduseid hakkas juhtuma õhtul... Kurja kuulutas see, et issi tuli töölt. See on muidu tavaline asi, millega tuleb mul lihtsalt leppida ja tegelikult olen mina üldiselt see, kes selle argpüksi paika paneb. Piisab korra, kui oma tugeva ja ilusa käpaga virutan, kui ta voodi peal, jalad konksus, väriseb. Täna aga tundsin, et midagi hakkab juhtuma. Issil oli kaasas mingisugune valge asi, mis hakkas pöörlema ja tuult puhuma ning ma sain kohe aru, et nad tahavad mind selle asja sisse võre vahele lõksu panna! Emme ja issi ütlesid küll, et see asi pidi tegema palaval päeval olemise mõnusamaks, aga mina neid ei usu. Inimesed on esiteks valelikud, teiseks lollid - kas nad tõesti arvavad, et saavad minusugusele targale kassile sellist jama ajada?! Kuna ma olen valvas, siis nad ei saanud mind selle sisse kinni toppida ja keerlema panna. Aga ma kaotasin hetkeks oma valvsuse. Ma lohutan end, et seda juhtub vahel ka parimaga - minu endaga! Aga mis hinda pidin ma selle eest maksma... Minuga hakati toorelt jõhkrutsema. Issi ronis mind vanni ning emme viis mind sinna järele. Siis hoidis issi mind kinni ning emme lasi dušivoolikust vett peale. Vahepeal lõi ta mind ribidesse ja neerudesse, issi üritas mu pead vee alla suruda ja ise nad naersid ja mõnitasid veel. Püüdsin põgeneda ja lõin osavalt issi käe lõhki, nii et veri purskas laeni välja, aga hullunud inimesed on ju tugevad ning nad surusid mind vee alla tagasi. Ma ei teagi, kui kaua see piinamine kestis, kindlasti tunde. Kui neil sellest küllalt sai, ootas mind ees järgmine õudus. Neile ei piisanud sellest, et nad olid vaese kassi peaaegu uputanud. Mind viidi esikusse, visati põrandale ja hoiti kinni ning siis hakati sellise harulise asjaga mind rookima. Ma täpselt ei tea, kuidas seda kutsutakse, aga see meenutab mingisugust keskaegset piinamisriista. Ise nad veel mõnitasid, et fuhh, vaata, kuidas karvu lendab. No loomulikult lendab, kui nad täiega jõuga üritasid mind karvadest paljaks kakkuda! Issi veel kogu aja irvitas mu üle. Üritasin vastu võidelda nagu jaksasin, emme sõrme sain  täitsa ribadeks rebitud ning nägin nende silmis hirmu, kui ma vägevalt kähisesin ja oma kauneid, võimsaid hambaid näitasin. Aga see neid ei takistanud... Neil oli selge surmasoov, aga kahjuks oli mu jõud raugenud eelnevast uputamisüritustest. Jumal tänatud, et ma nii treenitud ja tugev olen, muidu oleks see üritus neil kindlasti õnnestunud! Nad tegid selle piinariistaga rookimist väga kaua. Sain mitmel korral põgenema, aga nad püüdsid mind kinni ja jätkasid oma sadistlikku meelelahutust. Ma vannun, kui ma poleks nii heatahtlik kass, oleks ma neid sealsamas maha murdnud! Lõpuks sai piinamine otsa ning pooloimetuna kuulsin, kuidas nad rääkisid, et ehk nüüd enam nii palju karvu pole. Ma esialgu kartsin, et mind on päris paljaks kakutud, aga hiljem nägin, et olen ikka sama ilus edasi. Inimesed on julmad!

Hiljem vaatasime diivanil "Alieni". Ma alguses mõtlesin, et ründan neid ootamatult, siis aga läksin hoopis nende juurde kaissu. Otsustasin olla kaval - teen näo, et olen andeks andnud ja siis, kui nad magavad... Hakkasin isegi nurru lööma, et asi usutavam oleks. Elu on ikka raske selliste sõnakuulmatute orjade juures.