MA VIHKAN ORAVAID!JOOKSEVAD RINGI JA NAERAVAN MU ÜLE

Kinke võtan vastu oma kodus

Täna on kõige kaunima kassi sünnipäev. Neli aastat tagasi tekkis taevasse vikerkaar ja ühel pool seda paistis päike, teisel pool kuu. Mööda vikerkaart libises alla maa peale kõige vägevam kassipoeg, keda universum üldse näinud oli.
Muidugi inimesed seda ei taipa, kuidas neil minuga vedanud on. Nemad on ikka sama tänamatud. Kuulsin, et pidin saama omale uue kraapimispuu õhtul, kuigi tahtsin minna Lottemaale ja saada omaette maja, mis on üleni kanalihast tehtud. Sain selle idee, kui kuulsin muinasjuttu Hansust, Gretest ja kurjast nõiast, kelle maja oli tehtud piparkoogist. Maja kanast.... Nagu see oleks midagi rasket! Aga lihtsam on ju ikka osta poest kraapsupuu ja selle mu ette visata nagu mingile närule! Mul on juba plaan. Kraabin selle uue puu peal oma küüned teravaks ja siis ründan oma vanemaid. Katsugu nad ainult karjuda. Nad ei tohi, sest mul on täna sünnipäev!

Nad ikka väga kardavad mind

Mulle tundub, et mu vanemad kardavad mind ikka väga hullult. Isa hiilis kodust minema juba siis kui polnud õieti valgeks läinud ja ema ainult veidi aega hiljem. Varem pole nii juhtunud ja ma arvan, et nad kardavad mu läheduses olla, sest ma olen nii kõva mees.
Ma ei teagi mida teha selles osas, sest ühest otsast ma ei saa nende vastu parem olla - ma niigi hoian neid nagu vati sees. Aga samas ma ei viitsi siin ka koguaeg üksi olla. Võibolla kõige lihtsam on neid ähvardada, et nad peavad kogu aeg kodus olema, sest kui nad mind juba nii hullult kardavad (kuigi ma pole neid vurruotsagagi puutnud), siis on parem see enda jaoks tööle panna.
Seda ja loomulikult sundida isa mulle pidevalt pasteeti ja kanaliha tooma!

Päeva head, halvad ja väga halvad

Tänane päev on olnud kummaline. Ühelt poolt sain ma peale ülipõnevat ja rasket (minu jaoks mitte, aga teiste jaoks oleks olnud) tagaajamist kätte ning sõin ära ühe tuvide spioonina töötava kärbse. Aga kahjuks varjutas selle hiilgava saavutuse mu vanemate reetmine. Nimelt nad jätsid mind päeval taas kord üksi kuumust kannatama (mitte midagi uut), kuid tagasi jõudes oli nende käitumises midagi kummalist ja varjavat. Ma märkasin seda loomulikult kohe ning tulin neid lähemalt uurima - ning mu avastus oli lausa kohutav, nad olid kohtunud mingite teiste kassidega.... Täpselt nii, isegi mitte ühega (mis oleks juba olnud haiglane petmine), vaid mitmetega. Ma selgelt eristasin vähemalt 5 erineva kassi lõhnad. Ma olin nii vihane, et kui mu ema piinlikusest märgade silmadega mu juurde tuli, ma lihtsalt kähisesin ta peale nii, et ta köögi laua alla põgenes. Isa ei julgenud loomulikult minuga ühes ruumiski olla. Ma pole siiani otsustanud, mis nende karistus saab olema, aga ma tean et see saab olema õiglane ja valus. Mind juba ei peteta.
Negatiivsena võin välja tuua ka selle, et vanemad hakkasid hirmust (nad kardavad mu karistust) taas jooma täna, aga see loomulikult ei saa lähedalegi nende reetlikusele ja ma toon selle välja ainult seepärast, et näidata taaskord, kuidas see kaunis kass peab nende all kannatama. Mulle süüa pole nad loomulikult veel julgenud anda ning see suurendab karistust aina enam.

Kas inimesed paluvad andeks? Ei!

Nojah. Ega mu vanemad vist kavatsegi jumalalt andeks paluda, sest see ülessulatav kuumus aina jätkub. Samas, mida neist ikka oodata. Kas nad paluvad minu käest andeks, kui mul kauss krõbinatest ainult POOLELDI täis on nii, et põhjas olev kassipilt juba paistab? Ei! Kas nad paluvad minult andeks, kui nad ajavad mind arvuti eest tooli pealt minema, et ise sinna istuda, samas kui ma olen tooli nii mõnusalt soojaks teinud ja karvu täis ajanud, et pehmem oleks? Ei! Kas nad paluvad minult andeks, kui nad minu peale on röökinud, kui ma neid täiesti põhjendatult küünistan ja hammustan? Ei! Sellised need inimesed on! Enne kui te endale inimesed võtate, siis tehke põhjalik uurimistöö. Minu viga seisneski selles, et ma lasin end kergelt ära meelitada paitamistel, nunnutamistel jms. Aga kassipojana olin ma ka natukene naiivsem (kuigi siis olin juba KÕIGE targem kass terves maailmas).
Seniks pean siin kuumuse käes piinlema.

PS! Ma ei saa ikka aru, mis eesmärk neil valgetel ümmargustel asjadel on, mis mu vanemate voodi ees on ja mis nii ebameeldivalt tuult näkku puhuvad. Mulle need asjad ei meeldi, ma ei saa nende tõttu voodisse kaissu öösel minna! Pean mõtlema plaani, kuidas neist lahti saada, aga minusuguse targa ja andeka kassi jaoks on see kindlasti käkitegu.

Ma olin juba nooruspõlves vägev

Tõestus kõigile kes ei usu, et olles alles kassipoeg, osalesin ma esimeses maailmasõjas spioonina. See on üks haruldane foto, kus ma luuramise ajal juhuslikult pildile jäin.

Jumalik karistus

Ma ei tea mida need vanemad tegid, aga jumal on otsustanud neid karistada ja mu korteri põrgulikult palavaks teinud. Loomulikult on selle juures kõige suurem kannataja just mina, sest mu vanemad otsustasid suurema palavuse saabudes lahkuda ning jätsid mind üksi jumala viha taluma. Nad loovutasid mulle ainult paar grammi vett ja kaks krõbuskit ning käskisid nädala üle elada. Ning nii ma kannatasin ja kannatasin päevade kaupa kuni lõpuks ema tagasi tuli ja mu üle naeris. Ma ei ole tükk aega nii vihane olnud ja igati õigustatult hammustasin teda mille peale ta täiesti arusaamatult pahaseks sai. See inimene lihtsalt ei oska õigustatud karistust vastu võtta, mul on tunne, et ta on lootusetult ära hellitatud.
Igatahes isa ei julgenud mu ette astuda, seega ma ootan millal ta ka tuleb ning hammustan ka teda. Ehk tema saab aru, et see oli asja eest, kuigi see on vähe usutav - ta on üldiselt veelgi rumalam kui ema.
Jumala viha ei ole aga lahtunud ning täna kannatab ema koos minuga seda, võibolla peaksin teda veel hammustama, et ta ikka aru saaks, et mina kannatan seda koos temaga ilma mingi põhjuseta. Seni aga kraabin tapeeti ja laulan laule päikeselaikudele. Varem ma armastasin neid väga kuid nüüd on nad tänu mu vanematele ebameeldivaks muutunud. Inimesed on kohutavad