Ema ostis eile sama palju kanakoibi, kui minul on mu ilusal käpal teravaid küüniseid, aga ta sõi neist mitu tükki ise ära ning ei andnud mulle ühtegi. Ma saan aru, et inimesed on vahel ebaviisakad, aga see ületas juba igasugused piirid. Ma lihtsalt pidin teda karistama sellise pahateo eest ning ma usun, et ta isegi sai südames aru, et see oli asja eest. Praegu aga ta hakkas mu õiglaselt ärateenitud hammustuste ja küünistuste peale karjuma ja jooksis mulle järgi kui ma kergel sammul toast välja tantsisin. Ta vist ise uskus, et hirmutas mind ära.
Ma jätsin ta igastahes magamistuppa oma kuriteo üle järgi mõtlema ning läksin magama. Loodetavast näen und kanakoibadest. Kraapisin veel enne magama minekut tapeeti ja lükkasin veekausi köögi keskele. Inimestega on raske, aga lõppude lõpuks ei saaks nad ilma minuta ju hakkama
No comments:
Post a Comment
Note: Only a member of this blog may post a comment.