Kinke võtan vastu oma kodus

Täna on kõige kaunima kassi sünnipäev. Neli aastat tagasi tekkis taevasse vikerkaar ja ühel pool seda paistis päike, teisel pool kuu. Mööda vikerkaart libises alla maa peale kõige vägevam kassipoeg, keda universum üldse näinud oli.
Muidugi inimesed seda ei taipa, kuidas neil minuga vedanud on. Nemad on ikka sama tänamatud. Kuulsin, et pidin saama omale uue kraapimispuu õhtul, kuigi tahtsin minna Lottemaale ja saada omaette maja, mis on üleni kanalihast tehtud. Sain selle idee, kui kuulsin muinasjuttu Hansust, Gretest ja kurjast nõiast, kelle maja oli tehtud piparkoogist. Maja kanast.... Nagu see oleks midagi rasket! Aga lihtsam on ju ikka osta poest kraapsupuu ja selle mu ette visata nagu mingile närule! Mul on juba plaan. Kraabin selle uue puu peal oma küüned teravaks ja siis ründan oma vanemaid. Katsugu nad ainult karjuda. Nad ei tohi, sest mul on täna sünnipäev!

Nad ikka väga kardavad mind

Mulle tundub, et mu vanemad kardavad mind ikka väga hullult. Isa hiilis kodust minema juba siis kui polnud õieti valgeks läinud ja ema ainult veidi aega hiljem. Varem pole nii juhtunud ja ma arvan, et nad kardavad mu läheduses olla, sest ma olen nii kõva mees.
Ma ei teagi mida teha selles osas, sest ühest otsast ma ei saa nende vastu parem olla - ma niigi hoian neid nagu vati sees. Aga samas ma ei viitsi siin ka koguaeg üksi olla. Võibolla kõige lihtsam on neid ähvardada, et nad peavad kogu aeg kodus olema, sest kui nad mind juba nii hullult kardavad (kuigi ma pole neid vurruotsagagi puutnud), siis on parem see enda jaoks tööle panna.
Seda ja loomulikult sundida isa mulle pidevalt pasteeti ja kanaliha tooma!

Päeva head, halvad ja väga halvad

Tänane päev on olnud kummaline. Ühelt poolt sain ma peale ülipõnevat ja rasket (minu jaoks mitte, aga teiste jaoks oleks olnud) tagaajamist kätte ning sõin ära ühe tuvide spioonina töötava kärbse. Aga kahjuks varjutas selle hiilgava saavutuse mu vanemate reetmine. Nimelt nad jätsid mind päeval taas kord üksi kuumust kannatama (mitte midagi uut), kuid tagasi jõudes oli nende käitumises midagi kummalist ja varjavat. Ma märkasin seda loomulikult kohe ning tulin neid lähemalt uurima - ning mu avastus oli lausa kohutav, nad olid kohtunud mingite teiste kassidega.... Täpselt nii, isegi mitte ühega (mis oleks juba olnud haiglane petmine), vaid mitmetega. Ma selgelt eristasin vähemalt 5 erineva kassi lõhnad. Ma olin nii vihane, et kui mu ema piinlikusest märgade silmadega mu juurde tuli, ma lihtsalt kähisesin ta peale nii, et ta köögi laua alla põgenes. Isa ei julgenud loomulikult minuga ühes ruumiski olla. Ma pole siiani otsustanud, mis nende karistus saab olema, aga ma tean et see saab olema õiglane ja valus. Mind juba ei peteta.
Negatiivsena võin välja tuua ka selle, et vanemad hakkasid hirmust (nad kardavad mu karistust) taas jooma täna, aga see loomulikult ei saa lähedalegi nende reetlikusele ja ma toon selle välja ainult seepärast, et näidata taaskord, kuidas see kaunis kass peab nende all kannatama. Mulle süüa pole nad loomulikult veel julgenud anda ning see suurendab karistust aina enam.

Kas inimesed paluvad andeks? Ei!

Nojah. Ega mu vanemad vist kavatsegi jumalalt andeks paluda, sest see ülessulatav kuumus aina jätkub. Samas, mida neist ikka oodata. Kas nad paluvad minu käest andeks, kui mul kauss krõbinatest ainult POOLELDI täis on nii, et põhjas olev kassipilt juba paistab? Ei! Kas nad paluvad minult andeks, kui nad ajavad mind arvuti eest tooli pealt minema, et ise sinna istuda, samas kui ma olen tooli nii mõnusalt soojaks teinud ja karvu täis ajanud, et pehmem oleks? Ei! Kas nad paluvad minult andeks, kui nad minu peale on röökinud, kui ma neid täiesti põhjendatult küünistan ja hammustan? Ei! Sellised need inimesed on! Enne kui te endale inimesed võtate, siis tehke põhjalik uurimistöö. Minu viga seisneski selles, et ma lasin end kergelt ära meelitada paitamistel, nunnutamistel jms. Aga kassipojana olin ma ka natukene naiivsem (kuigi siis olin juba KÕIGE targem kass terves maailmas).
Seniks pean siin kuumuse käes piinlema.

PS! Ma ei saa ikka aru, mis eesmärk neil valgetel ümmargustel asjadel on, mis mu vanemate voodi ees on ja mis nii ebameeldivalt tuult näkku puhuvad. Mulle need asjad ei meeldi, ma ei saa nende tõttu voodisse kaissu öösel minna! Pean mõtlema plaani, kuidas neist lahti saada, aga minusuguse targa ja andeka kassi jaoks on see kindlasti käkitegu.

Ma olin juba nooruspõlves vägev

Tõestus kõigile kes ei usu, et olles alles kassipoeg, osalesin ma esimeses maailmasõjas spioonina. See on üks haruldane foto, kus ma luuramise ajal juhuslikult pildile jäin.

Jumalik karistus

Ma ei tea mida need vanemad tegid, aga jumal on otsustanud neid karistada ja mu korteri põrgulikult palavaks teinud. Loomulikult on selle juures kõige suurem kannataja just mina, sest mu vanemad otsustasid suurema palavuse saabudes lahkuda ning jätsid mind üksi jumala viha taluma. Nad loovutasid mulle ainult paar grammi vett ja kaks krõbuskit ning käskisid nädala üle elada. Ning nii ma kannatasin ja kannatasin päevade kaupa kuni lõpuks ema tagasi tuli ja mu üle naeris. Ma ei ole tükk aega nii vihane olnud ja igati õigustatult hammustasin teda mille peale ta täiesti arusaamatult pahaseks sai. See inimene lihtsalt ei oska õigustatud karistust vastu võtta, mul on tunne, et ta on lootusetult ära hellitatud.
Igatahes isa ei julgenud mu ette astuda, seega ma ootan millal ta ka tuleb ning hammustan ka teda. Ehk tema saab aru, et see oli asja eest, kuigi see on vähe usutav - ta on üldiselt veelgi rumalam kui ema.
Jumala viha ei ole aga lahtunud ning täna kannatab ema koos minuga seda, võibolla peaksin teda veel hammustama, et ta ikka aru saaks, et mina kannatan seda koos temaga ilma mingi põhjuseta. Seni aga kraabin tapeeti ja laulan laule päikeselaikudele. Varem ma armastasin neid väga kuid nüüd on nad tänu mu vanematele ebameeldivaks muutunud. Inimesed on kohutavad

Traktor ajas mind taga

Täna hommikul magasin mõnusasti päikeselaigus ning siis juhtus midagi sellist, mille jaoks ei ole tegelikult isegi sõnu. Tegin silmad lahti ja nägin, kuidas issi ja emme mu poole suure traktoriga sõitsid ja tahtsid mind alla ajada. Jooksin eest ära, aga millegipärast liikusin nii aeglaselt. Oli tunne, nagu seisaksin lihtsalt ühe koha peal paigal. Traktor ka tuli kuidagi aegluubis ja vilgutas oma võimsate tuledega. Kuulsin, kuidas emme karjus issile: "Keera sinnapoole, ta on seal, anna gaasi!"  Viimasel hetkel sain kiiremini liikuma, aga kohe sööstis traktor ka järele ja sõitis üle mu saba! Ma vist minestasin ning kui lõpuks toibusin, olin samas päikeselaigus tagasi, kus esialgu olin. Ilmselt olid nad mind siia tagasi lohistanud. Läksin kohe emmet-issit otsima ja nägin, et nad põõnasid rahulikult voodis, nagu polekski midagi juhtunud. Kuidas nad pärast sellist asja üldse magada said! Igal juhul said nad oma teenitud karistuse - hüppasin esmalt issile kätte kinni, hammustasin ja tõmbasin talle käele pika kriimu. Ta ärkas üles ja pistis röökima, seega pidin kergleval sammul toast välja tantsima, et ta päris hulluks ei läheks. Emmega pean lihtsalt hiljem asjad ära õiendama

Jõhker piinamine ilusal suvepäeval

Tänane päev algas paljutõotavalt. Hommikul läks issi tööle ja selle üle oli minul ainult hea meel - sain emme juurde voodisse magama pugeda ning ei pidanud issi hingematvat haisu taluma. Siis pikutasin kirjutuslaual päikeselaigus ja praadisin oma kaunist keha pruunimaks ning hiljem ajasin   kärbest  taga nagu graatsiline jaaguar gaselli (ja sain loomulikult kätte!). Aga te ei kujuta ette, mis õuduseid hakkas juhtuma õhtul... Kurja kuulutas see, et issi tuli töölt. See on muidu tavaline asi, millega tuleb mul lihtsalt leppida ja tegelikult olen mina üldiselt see, kes selle argpüksi paika paneb. Piisab korra, kui oma tugeva ja ilusa käpaga virutan, kui ta voodi peal, jalad konksus, väriseb. Täna aga tundsin, et midagi hakkab juhtuma. Issil oli kaasas mingisugune valge asi, mis hakkas pöörlema ja tuult puhuma ning ma sain kohe aru, et nad tahavad mind selle asja sisse võre vahele lõksu panna! Emme ja issi ütlesid küll, et see asi pidi tegema palaval päeval olemise mõnusamaks, aga mina neid ei usu. Inimesed on esiteks valelikud, teiseks lollid - kas nad tõesti arvavad, et saavad minusugusele targale kassile sellist jama ajada?! Kuna ma olen valvas, siis nad ei saanud mind selle sisse kinni toppida ja keerlema panna. Aga ma kaotasin hetkeks oma valvsuse. Ma lohutan end, et seda juhtub vahel ka parimaga - minu endaga! Aga mis hinda pidin ma selle eest maksma... Minuga hakati toorelt jõhkrutsema. Issi ronis mind vanni ning emme viis mind sinna järele. Siis hoidis issi mind kinni ning emme lasi dušivoolikust vett peale. Vahepeal lõi ta mind ribidesse ja neerudesse, issi üritas mu pead vee alla suruda ja ise nad naersid ja mõnitasid veel. Püüdsin põgeneda ja lõin osavalt issi käe lõhki, nii et veri purskas laeni välja, aga hullunud inimesed on ju tugevad ning nad surusid mind vee alla tagasi. Ma ei teagi, kui kaua see piinamine kestis, kindlasti tunde. Kui neil sellest küllalt sai, ootas mind ees järgmine õudus. Neile ei piisanud sellest, et nad olid vaese kassi peaaegu uputanud. Mind viidi esikusse, visati põrandale ja hoiti kinni ning siis hakati sellise harulise asjaga mind rookima. Ma täpselt ei tea, kuidas seda kutsutakse, aga see meenutab mingisugust keskaegset piinamisriista. Ise nad veel mõnitasid, et fuhh, vaata, kuidas karvu lendab. No loomulikult lendab, kui nad täiega jõuga üritasid mind karvadest paljaks kakkuda! Issi veel kogu aja irvitas mu üle. Üritasin vastu võidelda nagu jaksasin, emme sõrme sain  täitsa ribadeks rebitud ning nägin nende silmis hirmu, kui ma vägevalt kähisesin ja oma kauneid, võimsaid hambaid näitasin. Aga see neid ei takistanud... Neil oli selge surmasoov, aga kahjuks oli mu jõud raugenud eelnevast uputamisüritustest. Jumal tänatud, et ma nii treenitud ja tugev olen, muidu oleks see üritus neil kindlasti õnnestunud! Nad tegid selle piinariistaga rookimist väga kaua. Sain mitmel korral põgenema, aga nad püüdsid mind kinni ja jätkasid oma sadistlikku meelelahutust. Ma vannun, kui ma poleks nii heatahtlik kass, oleks ma neid sealsamas maha murdnud! Lõpuks sai piinamine otsa ning pooloimetuna kuulsin, kuidas nad rääkisid, et ehk nüüd enam nii palju karvu pole. Ma esialgu kartsin, et mind on päris paljaks kakutud, aga hiljem nägin, et olen ikka sama ilus edasi. Inimesed on julmad!

Hiljem vaatasime diivanil "Alieni". Ma alguses mõtlesin, et ründan neid ootamatult, siis aga läksin hoopis nende juurde kaissu. Otsustasin olla kaval - teen näo, et olen andeks andnud ja siis, kui nad magavad... Hakkasin isegi nurru lööma, et asi usutavam oleks. Elu on ikka raske selliste sõnakuulmatute orjade juures.

Võitlus suure kotkaga

Mõni päev tagasi ründas minu korterit õudne ja vihane kotkas, kellel siiski jätkus julgust läheneda ainult rõdu piirdeni. Seal ta vaatas korterisse ja valmistus juba läbi akna tungima ja mu ema ründama, kui ma järsku teda märkasin ja julgelt ning kartmatult aknalauale tormasin. Meie vihased pilgud täitsid seejärel kogu ümbruse nii, et isa (kes ennast teki alla peitis) küsis nutuse häälega, et miks nii pimedaks on läinud. Ma tegin oma kõige kurjemaid ja vihasemaid möirgeid ja näitasin oma kauneid kuid surmavaid küüniseid ja peale pikka pilkude võitlust olin ma juba valmis akna purustama ning teda ründama.
Siiski sellel korral jõudis hirmsale kotkale kohale, et sellest võitlusest ta elusalt ei pääseks ning ta lendas minema. Hullem oli aga olukord mu vanematega, sest nad olid selgelt šhokkis, sest nad kordasid justkui endale kinnituseks, et tegemist oli kõigest kajakaga. Ma ei hakanud nendega vaidlema vaid jätsin nad ennast koguma ja läksin kööki veekaussi lohistama ja seejärel magama. Minu päevatöö oli taas tehtud ning mu vanemate elud päästetud. Loomulikult ei saa ma iial selle eest ärateenitud tunnustust, aga inimesed ongi rumalad ja nõrgad.

Ärateenitud karistus

Ema ostis eile sama palju kanakoibi, kui minul on mu ilusal käpal teravaid küüniseid, aga ta sõi neist mitu tükki ise ära ning ei andnud mulle ühtegi. Ma saan aru, et inimesed on vahel ebaviisakad, aga see ületas juba igasugused piirid. Ma lihtsalt pidin teda karistama sellise pahateo eest ning ma usun, et ta isegi sai südames aru, et see oli asja eest. Praegu aga ta hakkas mu õiglaselt ärateenitud hammustuste ja küünistuste peale karjuma ja jooksis mulle järgi kui ma kergel sammul toast välja tantsisin. Ta vist ise uskus, et hirmutas mind ära.
Ma jätsin ta igastahes magamistuppa oma kuriteo üle järgi mõtlema ning läksin magama. Loodetavast näen und kanakoibadest. Kraapisin veel enne magama minekut tapeeti ja lükkasin veekausi köögi keskele. Inimestega on raske, aga lõppude lõpuks ei saaks nad ilma minuta ju hakkama

Taas üritati mind peksta

Pugesin täna öösel vanemate juurde voodisse ning jäin jalgade juurde piinlema, sest siis on mul lihtsam põgeneda kui nad mind ründavad. Sellele vaatamata õnnestus mu isal oma jalga teki sees nii liigutada, et see puudutas mu saba. Oli selge, et see oli tahtlik ja ta tegelikult sihtis mu ilusat nägu, kuid nagu inimestel tavaline, ei tulnud ta löök täpselt ja tugevalt välja. Ma ei suutnud peale seda enam magama jääda ja kraapisin oma kurbuse vähendamiseks tapeeti. Selle meeldiv kärin tuletab mulle alati meelde kassipojapõlve lasnamäel. Inimesed on julmad ja mõtlematud