Kinke võtan vastu oma kodus

Täna on kõige kaunima kassi sünnipäev. Neli aastat tagasi tekkis taevasse vikerkaar ja ühel pool seda paistis päike, teisel pool kuu. Mööda vikerkaart libises alla maa peale kõige vägevam kassipoeg, keda universum üldse näinud oli.
Muidugi inimesed seda ei taipa, kuidas neil minuga vedanud on. Nemad on ikka sama tänamatud. Kuulsin, et pidin saama omale uue kraapimispuu õhtul, kuigi tahtsin minna Lottemaale ja saada omaette maja, mis on üleni kanalihast tehtud. Sain selle idee, kui kuulsin muinasjuttu Hansust, Gretest ja kurjast nõiast, kelle maja oli tehtud piparkoogist. Maja kanast.... Nagu see oleks midagi rasket! Aga lihtsam on ju ikka osta poest kraapsupuu ja selle mu ette visata nagu mingile närule! Mul on juba plaan. Kraabin selle uue puu peal oma küüned teravaks ja siis ründan oma vanemaid. Katsugu nad ainult karjuda. Nad ei tohi, sest mul on täna sünnipäev!

Nad ikka väga kardavad mind

Mulle tundub, et mu vanemad kardavad mind ikka väga hullult. Isa hiilis kodust minema juba siis kui polnud õieti valgeks läinud ja ema ainult veidi aega hiljem. Varem pole nii juhtunud ja ma arvan, et nad kardavad mu läheduses olla, sest ma olen nii kõva mees.
Ma ei teagi mida teha selles osas, sest ühest otsast ma ei saa nende vastu parem olla - ma niigi hoian neid nagu vati sees. Aga samas ma ei viitsi siin ka koguaeg üksi olla. Võibolla kõige lihtsam on neid ähvardada, et nad peavad kogu aeg kodus olema, sest kui nad mind juba nii hullult kardavad (kuigi ma pole neid vurruotsagagi puutnud), siis on parem see enda jaoks tööle panna.
Seda ja loomulikult sundida isa mulle pidevalt pasteeti ja kanaliha tooma!